Tallinna Tehnikaülikoolis on erialane kompetents ja professionaalsed õppejõud – tagamaks koolituse kõrget taset, viivad kursuseid läbi oma ala spetsialistid nii TTÜst kui ka mujalt
Jaan Raik: Tere, tenuur!
Tallinna tehnikaülikooli aastapäevaaktusel tervitas ülikool esimesi tenuuriprofessoreid. Professor Jaan Raik pidas kõne sellest, kuidas tenuur teadlase teele mõjuda võiks ja kuidas püstitada maailmarekordeid.
Foto: Edmond Mäll
Lugupeetud rektor, austatud kolleegid, üliõpilased, daamid ja härrad. Soovin teile kõigile head ülikooli aastapäeva. Eilsest algas TTÜ sajas aastakäik. Nagu te teate, on ka meie kodumaal peatselt täitumas sada aastat. Seega palju juubeleid koos. Samas mitmed kuulajatest ilmselt ei ole teadlikud, et lähenemas on veel üks oluline tähtpäev. 11. jaanuaril möödub 100 aastat Ameerika lennundus- ja kosmonautikainseneri Edward Aloysius Murphy jr-i sünnist. Me kõik oleme kuulnud Murphy seadustest ning tõenäoliselt keegi meist ei kahtle nende paikapidavuses. Näiteks kui hilineme rongijaama, siis on rong väljunud alati õigeaegselt.
Vähesed teavad, et insenerina suhtus Murphy oma seadustesse märksa tõsisemalt. Ta osales muuhulgas Apollo kosmoseprojektis ning mitmetes lennunduse töökindlust puudutavates ettevõtmistes. Sellega on ta andnud suure panuse tänapäeva arvutisüsteemide töökindlamaks muutmisse. Arvutisüsteemide töökindlusega tegeleb ka minu uurimisgrupp, milles nüüdsest tenuuriprofessorina oma teadlaseteed jätkan. Täna kõnelengi tenuurist. Ühelt poolt sellest, mida see minu kui teadlase elus ja töös muudab, ja teiselt poolt, mis muutub ülikooli jaoks.
TTÜs käivitunud struktuurireform ja üleminek tenuurimudelile toob endaga kaasa väga olulisi muutuseid. Iidne Hiina kõnekäänd ütleb „Ma soovin, et sa elaksid muutuste ajal!”. Seda lausutakse selleks, et inimesele halba soovida. Selles on muidugi oma iva tõtt. Samas ei maksa unustada, et ka globaalselt toimub väga kiire areng. TTÜ konkureerib teiste ülikoolidega rahvusvahelisel tasemel. Võistleme helgete peade – teadlaste ja tudengite – ning ka rahastuse peale. Kes karmis maailmas oma mugavustsoonist välja ei tule ja muutustega kaasa ei lähe, need ellu ei jää.
Teisalt jälle, selleks et teaduses saaks toimuda areng, on vaja stabiilsust ja akadeemilist vabadust. Ma väidan, et tenuurimudel toob endaga kaasa nii muutusi kui ka stabiilsust.
Teadus on sarnane spordiga. Akadeemik Ubar on väga tabavalt öelnud, et teaduses loevad vaid maailmarekordid. Veidi ironiseerides võiks täpsustada, et loevad õieti Guinnessi rekordid. Sest teadlased suudavad leiutada aina uusi „spordialasid”, milles rekordeid sooritada. Kuid just nende spordialade leiutamises teadlase töö väärtus seisnebki. Kui ma olin oma teaduritee alguses, siis uskusin, et teadlase ülesandeks on leida lahendusi keerulistele probleemidele. Aastate jooksul on mul aga tekkinud kogemus, töövõtted või vähemalt ettekujutus, kuidas lahendusteni jõuda. Nüüdseks olen aru saanud, et kunst ei ole niivõrd keeruliste ülesannete lahendamises, vaid õigete ülesannete püstitamises. Kui ülesanne on korrektselt püstitatud ja ühiskonna jaoks oluline, ainult siis saab teadustulemusel olla mõju.
Ei ole olemas Eesti tasemel teadust, Euroopa tasemel teadust jne. Teaduses on vaid üks, rahvusvaheline mõõdupuu. Selles mõttes teadus erineb spordist, kuna viimases toimuvad ka kohalikud võistlused.
Hiljuti ilmus kultuuriajalehes Sirp arutelu, milles jõuti järeldusele, et uus, neoliberaalne ülikool ja liigne suunatus turule tapab akadeemilise vabaduse. Praeguses olukorras ma pigem ei jaga seda hirmu. Ma arvan, et akadeemiline vabadus on ülioluline põhimõte, kuid väidaksin, et see ei tähenda vabadust uurida teemasid, millel ei ole mingit perspektiivi leida rakendust majanduses. Loomulikult ei arva ma, et teadlased peaksid olema ettevõtete teenistuses ja neile allhanget tegema. See oleks teadlaste potentsiaali ilmne raiskamine ning samuti ei annaks see olulist tulu majandusele. Teaduse kasu majandusele seisneb pigem koostöös ettevõtetega läbiviidavates rakendusuuringutes ning tehnoloogia tippspetsialistide koolitamisel, kes omakorda loovad teadusmahukaid, suurt lisaväärtust tootvaid idufirmasid. Väikeste idufirmade panus majandusse on kokkuvõttes oluliselt suurem kui suurfirmadel. Statistikaameti andemetel annavad väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted umbes 80% Eesti majanduse väljundist.
TTÜs viljeletava teaduse puhul ei peaks olema kuigi raske näha seost tööstusega ja selle kasu majandusele. Probleem on rohkem selles, et Eestis on teaduse finantseerimine tervikuna olnud võrreldes arenenud riikidega madal ja viimastel aastatel näidanud isegi stabiilselt langevat trendi. On raske ette kujutada, et sellises olukorras meie riik arenenud maailmale järgi jõuaks või pikas perspektiivis rikkaks saaks. Ühesõnaga, me võime siin Eestis teadusgruppides küll endast maksimumi anda, kuid ilma riigipoolse piisava toetuseta ei suuda me luua kriitilist massi, mis tekitaks kvaliteedihüppe. Finantseerimine seab siin selgelt lae.
Sellises üsnagi ebakindlas olukorras on uus, tenuuripõhine karjäärimudel vägagi tervitatav. Mudeli keskseks elemendiks on alalised akadeemilised ametikohad ehk tenuur, millele ülikool tagab keskse rahastuse, sõltumata projektipõhise rahastamise kõikumistest ja tagasilöökidest. Tenuuri ametikohad ühendavad õppejõu ja teadlase ameti ühtseks professori ametiks, kus teadus- ja õppetöö osakaal võib varieeruda sõltuvalt professori eelistustest ja ülikooli vajadustest.
Senini on kõik toimunud peamiselt projektipõhiselt. Euroopa teadusprojektides on meie keskmine edukusprotsent IKT valdkonnas senini olnud 5% ringis, rinda tuleb pista Euroopa teadlaste paremikuga. Eesti projektid on jällegi olnud uskumatult bürokraatlikud ja kogu aur on läinud aruandlusele. Muuhulgas olen pidanud selgitama, kas ja mida ma konverentsikülastusest õppisin ning miks mu taksoarve summa sõidul kodust lennujaama erineb tagasisõidul kulutatud summast jne.
Tenuur loob stabiilsema ja tervema keskkonna, kus tugevad teadlased saavad oma akadeemilist vabadust rakendada. Käesoleval aastal on TTÜs moodustatud 63 tenuuri ametikohta, millest 31 täidetakse valimisega avaliku konkursi korras. Teaduskonniti on professori valimiste korraldamiseks moodustatud valimiskomisjonid. Huvi tenuuris kandideerimise vastu on märgatavalt suurem võrreldes varasemate aastate konkursiga professori ametikohale TTÜs. Praeguse seisuga me räägime konkursist, kus on keskmiselt kümneid kandidaate ühele kohale. Tõenäoliselt on tegu kõige mastaapsema sedasorti konkursiga Eesti ülikoolide lähiajaloos.
Valimisprotseduuri läbiviimine on seega tohutu väljakutse, mis nõuab kiiret ja tõhusat, kuid ka ausat ja läbipaistvat tegutsemist. Sellest valikust sõltub, millise kooslusega me jätkame oma tööd tulevikus. Minu üleskutse valimiskomisjonides töötavatele kolleegidele olekski, et tehkem seda tööd hoolega ja efektiivselt. Kui meil õnnestub TTÜsse tuua või siin hoida tasemel teadlasi, siis siit sünnivad kindlasti uued ja olulised probleemipüstitused ning ka Guinnessi rekordid.
