Tehnikaülikooli meeskoor jätkab täiskäigul
Kohe-kohe oma 72. hooaega lõpetavat tehnikaülikooli akadeemilist meeskoori (TAM) tituleeris eelmine rektor Andres Keevallik mõned aastad tagasi kõlavalt TTÜ kroonijuveeliks. Kuidas kroonijuveelil täna läheb, kirjutab koori auliige Tõnu Ojala.
Hästi läheb. Äsja hullutati publikut kolme täismajale läinud kevadkontserdiga ning naaseti Soomest Põhjamaade üliõpilaskooride festivalilt NSSS. Kevade hakul leidis aset traditsiooniline – sedapuhku juubelihõnguline – maskiball (esimene selline korraldati juba aastal 1957). Ees ootab laulupidu – tudengikoorina on TTÜ kooridel asja ka laste ja noorte laulupeole – nii et tegevust jätkub läbi suve pea uue hooaja alguseni välja.
„Tipi meeskoori“ näol on tegemist meeskooride valitseva Eesti meistriga, sest viimatisel Eesti Meestelaulu Seltsi võistulaulmisel võideti esikoht, kuid TTÜ laulumehed paistavad silma ka hea organiseerimisvõimega. Tõestuseks kasvõi äsjased kevadkontserdid Priit Pärna kunagise kultuskoomiksi „Tagurpidi“ ainetel. Poleks ju midagi lihtsamat, kui valida kümmekond kindla peale selgeks õpitud laulu ja need ette kanda, aga ei – selle asemel võeti ette täispika lasteetenduse lavastamine, kaasati professionaalsed lauljad ja näitlejad, seati üles valgus ja heli ning muudeti TTÜ aula kaheks õhtuks tõeliseks konserdisaaliks.
Igal sügisel liitub meeskooriga kümmekond noort laulumeest, nii et Eesti meeskoore vaevav järelkasvu puudus TTÜs küll kuidagi silma ei hakka. Koori nimekirjas on sadakond meest, aktiivkoosseisus saab arvestada umbes 80ga. Enam kui seitsme aastakümne jooksul on koorist läbi käinud ca 1200 meest ning kui arvestada, et läbi aegade erinevaid nimesid kandnud tehnikaülikooli akadeemilise meeskoori baasil on saanud alguse ka teaduste akadeemia meeskoor ning täna samuti TTÜ egiidi all tegutsev Inseneride meeskoor (rääkimata enam kui pool sajandit tagasi sündinud meeskoori ja naiskoori ühisest „lapsest“ ehk TTÜ kammerkoorist), on meeskoori mõju nii TTÜ kui Eesti kultuurielule hoopis laiem.
Meeskoor on aastaid isekeskis läbi viinud iga-aastast gallupit, kus muuhulgas küsitakse, miks mehed kooris käivad. On ju muidki vaba aja veetmise viise ning tänapäeval ei ole ka välisreisid enam teab mis „porgandiks“ (ehkki koorireis on võrreldes tavareisiga hoopis midagi muud). Ometi on säilinud see „miski“, mis suure hulga hoopis muudel aladel tegevaid ja vägagi piiratud ajaressursiga inimesi mitmel korral nädalas oma praeguse või kunagise alma mater’i sildi alla kokku toob.
Mis see „miski“ on? Stabiilselt tähtsaimaks põhjuseks, mida meeskooris mainib igal korral keskeltläbi üheksa lauljat kümnest, on laulurõõm, järgnevad seltsielu ja sõpruskond. Seega on võrdselt olulised nii muusikaline pool, muusikaväline tegevus (olgu need siis peod või sportlikud ettevõtmised kas omakeskis või koos sõpruskooridega lähemalt ja kaugemalt, ühised reisid vm) kui lihtsalt seltskond, kellega ühist asja ajada.
Muusikaline kogemus on seega vaid üks – ehkki ülimalt oluline – tahk. TTÜsse tullakse väga erineva muusikalise ettevalmistusega (me pole ju muusikaakadeemia!) ning paljudele on meeskoor esimeseks tõsiseks kokkupuuteks muusikaga üldse. Pole ime, kui noor tehnikatudeng just siin elu esimest solfedžotundi kogeb – tee siis sellistega suurt kunsti! Aga tehakse, ning lõpptulemus, mis kuulaja-vaatajani jõuab, ei baseeru vaid tööl, mis proovisaalis tehtud, vaid see tekib paljude kordajate mõjul. Ning ülisuur osa on siin TTÜst saadaval haridusel – mitte niivõrd teoreetilisel mehaanikal, joonestamisel või keemial, vaid oskusel süsteemselt mõelda ja oma tegevusi planeerida.
Sarnaselt teistele TTÜs tegutsevatele kooridele-ansamblitele-orkestritele on TAMgi noorele mehele heaks elukooliks. Meeskoor kasvatab noorest rebasest kiiresti härrasmehe, kes õigel ajal püsti tõusta mõistab ning teab, kuidas lipsusõlme siduda. Ja siin on ülitähtis roll ajaloolisel järjepidevusel – ehkki tegu tudengikooriga, jätkub siia hulganisti „ajaloolist mälu“ juba aastate eest ülikooli lõpetanute näol ning see tagab traditsioonide jätkumise. Just omaaegne TPI akadeemiline meeskoor oli läbi kogu nõukogude aja kui mitte ainus, siis üks väheseid üliõpilaskorporatsioone – omalaadne muusikakorporatsioon, koos oma traditsioonidega alates sümboolikast, lõpetades rituaalidega.
Koor on unikaalne koht ka juhtimiskogemuse saamiseks. Aasta-paar koori juhatuses või mõne konkreetse projekti vedamine – olgu see siis kontserdi või välisreisi korraldamine või kasvõi noodikogu korrastamine – on sageli enam väärt kui mõnigi peene nimega kursus.
Ja neid juhtimisvõimalusi tuleb veel küllaga. Lähiaastad on tehnikaülikooli akadeemilisele meeskoorile traditsiooniliselt teguderohked – 2018. aastal tähistavad 100. juubelit nii Eesti vabariik kui Tallinna tehnikaülikool, kaks aastat hiljem ootab ees koori 75. sünnipäev, millele juba täna mõeldakse. Sinna vahele jääb 2019. aasta juubelilaulupidu, mille lähteidee – kõrvutada kahte praeguse eesti kultuuri päritoluallikat ehk ürgset läänemeresoome kultuuri ja meie veel suhteliselt noort osalust euroopa kultuuris – pärineb meeskoori muusikaliselt vedava tandemi, Peeter Perens ja Siim Selis, ühisloomest. „See on pidu, kus saame juurelda oma päritolu üle ja vaadata samas tulevikku,“ selgitab Peeter, kes tehnikaülikooli akadeemilise meekoori peadirigendiks olemise kõrval saab nüüd oma visiitkaardile kirjutada ka tiitli „XXVII üldlaulupeo muusikaline juht“. ■
Glenhi loss tänu meeskoorile
Paljud TTÜkad on kindlasti sattunud Mustamäe veerel asuvasse Glehni lossi, mille taastamises oma „süü“ just meeskooril. Nimelt sattus tollane kooriliige Toivo Ojaveski kaugetel kuuekümnendatel Glehni parki jalutama ning sealset varemehunnikut nähes tuli pähe mõte: „Mis oleks kui...“ Järgnes kümmekond aastat tõsist tööd ning täna on Glehni lossi näol tegemist TTÜ teise tõelise pärliga.
Tehnikaülikooli akadeemiline meeskoor
- Asutatud 1945, esimene peadirigent Arno Kallikorm
- Ca 80 aktiivset liiget
- Peadirigent alates 2003. aastast Peeter Perens, dirigent ja kontsertmeister Siim Selis
- Vt lisa meeskoor.ee