Tallinna Tehnikaülikoolis on erialane kompetents ja professionaalsed õppejõud – tagamaks koolituse kõrget taset, viivad kursuseid läbi oma ala spetsialistid nii TTÜst kui ka mujalt
Mari Öö Sarv: Diplomeeritud vabaduse maitse
Tol talvel olin ma endale just ostnud mootorratta. Aga kui lumi kevadel ära sulas ja päike välja
tuli, seisis tsikkel garaažis ja mina veetsin kõik tööst ja unest vabad hetked raamatukogus või arvuti taga. Bakalaureusetöö ei küsinud ilmast ega mootorratastest.
See oli 14 kevadet tagasi, aga mäletan neid nädalaid väga hästi. Jälle on ilus nädalavahetus, aga
minu plaanis on viimistleda teoreetiline osa. Sõprade juures on tore grillipidu, aga minu plaanis
on kirjutada kokku intervjuude analüüs. Ühel ööl ei teinud ma enam vahet oma teadustöö teoorial
ja uurival osal, analüüsil ja sissejuhatusel, ja saatsin juhendajale pika südantlõhestava kirja,
mis algas sõnadega „Teate, mina ei saa enam mitte millestki aru!“. Hommikuks oli mu postkastis professor Vihalemmalt sama pikk kiri,mis algas sõnadega „Rahu, ainult rahu!“. Ja rahu tuli.
Töö esitamise tähtaeg eelkaitsmiseks oli pühapäevane päev. Arvestuslikult pidi töö minema
teele päeva viimastel minutitel, nagu see ikka juhtub. Aga kõik sai valmis 25 tundi varem. Saatsin
töö laupäeva hilisõhtul rahuliku südamega ära ja vajusin voodisse. Ja tol päikeselisel pühapäeva hommikul ärgates oli maailm minu päralt. Ujuma? Grillima? Mootorrattaga sõitma? Lase käia, Mari!
See vabadus pärast ühe suure asja ärategemist on hoopis teine kui vabadus ilma millegagi valmis
saamata, lihtsalt logelemise vabadus. Seda teavad ilmselt kõik, kes juunikuus rektorilt diplomi
saavad. Seda teab igaüks, kes on öösel kell kolm oma lõputööd põrnitsenud ja endalt küsinud,
miks ta ometi ei läinud lihtsalt Austraaliasse mangosid korjama. Seda teavad kõik, kes ei ole öösel saanud und, sest ei saa aru, millised peatükid veel puudu on või miks see õppejõud, kellele mullu viimane eksam võlgu jäädi, kirjale juba ei vasta.
Sõltumata erialast, mida keegi õppis, lõputöö teemast, lõpetaja vanusest või edasistest plaanidest
– minu meelest on ülikoolidiplom vajalik juba ainult sellepärast, et sa saaksid endale öelda: ma sain sellega hakkama, ma ei jätnud pooleli ja ma võin nüüd minna mootorrattaga sõitma või [nimeta oma lemmikhobi], sest ma olen selle ära teeninud.
Ja alles siis võtad sa ülikoolist saadud teadmised, sõbrad, oskused ja kogemused ning lähed
näitad neile, milleks sa kõik VEEL võimeline oled, kui juba kord pihta hakkad. ■
