Tallinna Tehnikaülikoolis on erialane kompetents ja professionaalsed õppejõud – tagamaks koolituse kõrget taset, viivad kursuseid läbi oma ala spetsialistid nii TTÜst kui ka mujalt
Martin Pärn: Ülikooli ruumid peaks olema sama innovaatilised kui tegevus
EKA strateegilise disaini professor, TTÜ tööstusdisaini külalisprofessor ja Design & Engineering õppekava juht Martin Pärn paigutas TTÜ uue struktuuri vanadesse hoonetesse ja vaatas, kuidas ülikooli muutuv ideoloogia sobib olemasoleva ruumilise keskkonnaga.
Ülikool on ennast uueks mõelnud, teinud ringi struktuuri, loonud uue karjäärimudeli ja on koostamas uusi õppekavasid, et see kõik toetaks ühiskonnaga sidusamat tegevust, innovatiivsemat teadust ja tulemuslikumat tudengite õpetamist. Eesmärgid ja visioonid on seatud, planeerimine tehtud, et nüüd alustada organisatsiooni ümber kujundamise ja uut moodi elama-mõtlema hakkamise pikka ja keerukat rännakut. Kas ja kuidas on need uued suunad kooskõlas ülikooli füüsilise ruumiga?
Pikad koridorid ja suletud uksed
1960ndate arhitektuuripärandina kaitse all olev ülikooli peahoone koos linnaku uusimate arendustega on väljast tajutav igati innovatiivsust õhkuva tervikuna. Kuid nende hoonete pahupidi pööramisel avaneb üllatavalt üksluine vaatepilt. Ideoloogiad, mis kujundasid arusaamist, kuidas ruumi kasutati 70ndatel või 90ndatel, on kas mugavusest või teadmatusest kandunud üle nii uuematesse arendustesse kui ka hiljutistesse renoveerimistesse. Ülikooli siseelu iseloomustavad pikad kinnised koridorid ja suletud loenguruumide ja kabinettide uksed. Kui jätame välja lõunatundide söökla sagimise, on tegemist üllatavalt vaikse ja suletud paigaga.
Ruum, sellisena nagu ta meile kasutada on antud, oma piirangute ja võimalustega, kujundab olulisel määral inimeste käitumist ja sotsiaalset suhtlust, andes nii tugeva sisendi organisatsiooni kultuuri olemusse. Kui tahame muuta oma käitumismalle, peame ilmselt muutma ka keskkonda, milles me toimetame – muidu võime end õige pea leida situatsioonis, kus vorm meie ideid piirama hakkab. Usun, et soovides reforme tõeliselt efektiivselt juurutada, peame uueks mõtlema ka oma ülikooli ruumilise ja käitumise korralduse.
Võime ülikooliruumi kõrvale tuua paralleeli, mis juhtub täna ettevõtete töökeskkondades. Ka siin võistlevad firmad tööjõuturul parimate peade enda juurde saamise ja hoidmise nimel. Meeldiv ja huvitav keskkond on üks osa atraktiivse organisatsiooni kuvandist. Kuid (ruumi)disaini tõelised võimalused avanevad palju enamas, kui vaid meelepärase ruumi loomises. Disain ei ole siin mitte ainult esteetilise keskkonna looja rollis, keskkond on oluline tegur sotsiaalsete ja emotsionaalsete kogemuste loomisel ning uute käitumismustrite või -tavade algatamisel, juurutamisel ja arendamisel, aidates nii liikuda soovitud ideaalide suunas.
Kaasaegne kontoritöö on vaba kohast tänu nutitelefonile, kotti pistetavale arvutile, kõikjale ulatuvatele võrkudele ja pilveserveritele. See ei tähenda, et töökoht kohana kaoks, küll aga muutub selle tähendus ja viis, kuidas me oma töökeskkonda kasutame. 40–60% keskmise ettevõtte töökohtadest on suvalisel ajahetkel tühjad – mitte, et inimesed tööd ei teeks, vaid nad on parasjagu kuskil mujal tööl. Me oleme harjunud mõttega pakkuda igale töötajale oma isiklikku töölauda ja siis dubleerida see miski koefitsendiga nõupidamisteruumi istekohtade arvuks. Tulemuseks on reeglina üsna igavad, monotoonsed, monofunktsionaalsed ja suurema osa ajast väärkasutatud kohad. Natuke nagu klassiruumid?
Aga arusaam toimivast töökeskkonnast on muutunud. Veduriks on siin eelkõige innovatiivsed IT-firmad guuglitest proekspertideni ehk needsamad ettevõtted, kelle järelkasvu me oma ülikoolis kasvatame. Tegemist ei ole pelgalt värvikirevate ja kodusemalt sisustatud pindadega, vaid mõistmisega, et iga töö tegemiseks on olemas parim viis ja koht. Nn tegevuspõhine kontor tähendab terviklikku käsitlust töökeskkonna ideoloogiast. Loobutud on arusaamast, et inimene võrdub töölauaga ja töökeskkond koosneb inimeste arvuga korrutatud ühesugustest laudadest, toolidest, sahtlitest ja kappidest.
Lähenemise keskmes on tegevused, mida inimene tööl teeb. Ja kui järele mõtleme, leiame ilmselt kõik oma igapäevasest tööst väga palju erinevat tüüpi tegevusi. Iga töö jaoks on olemas parim koht, parim ruumiline lahendus, sobiv mööbel, toetav infotehnoloogia ja meelepärasem kasutuskord. Sellised rikkalikud ja paindlikud keskkonnad tõstavad oluliselt enam esile töö sotsiaalset rolli võimestavaid lahendusi, jätmata samas hooletusse eristumise ja süvenemise võimalusi.
Tean, et suurepäraselt toimiv tükike tulevikuülikoolist on TTÜ linnakus juba olemas. Astudes professor Maarja Kruusmaa juhitavasse biorobootika keskusesse, leiate end ühtäkki koduse olekuga ühisköögist, mille pika laua ümber paar doktoranti sundimatult vestlevad. Kogu väike maailm on suurepäraselt läbi mõeldud. Maarja on oma keskuse loonud ja kujundanud kümme aastat tagasi, suutes paralleelselt välja mõelda ja juurutada needsamad ideed, funktsioonid ja kasutustavad, mis samal ajal maailmas innovatiivseid töökeskkondi ümber vormima hakkasid. Siin on akvaariumitega katselabor, must ja puhas töökoda, perioodiliselt reserveeritavad kabinetid süvenemiseks, doktorantide tööala ja ka koduse sisustusega vaikne ruum eraldumiseks või telekonverentsi pidamiseks, avar duširuum ja isegi nariga magamistuba. „Jah, vahel on siin hea ööbida ja katset valvata. Üks doktorant kolis Tartust kaheks nädalaks siia ja kirjutaski oma töö valmis. Ja hommikuti keedame endale tatraputru,“ tutvustab Maarja rahuloluga oma töökorraldust. On vist ütlematagi selge, et selliselt koos elav „teaduslik pere“ loob üsna tugevat ühist kultuuri.
Kui nii tehakse head teadust, siis kuidas toimub õppetöö?
Ülikool on seadnud üheks oma sihiks haarata õppetegevusse enam koostööoskusi õpetavat projektipõhist lähenemist, integreerides erinevaid erialasid ja oskusi ning kaasates koostöösse ettevõtlust. Püüdlus teenib ideed siduda innovatiivne mõtlemine ja loomine juba kõrghariduse esimese ja teise astme õppega. Selline õppetöö vajab aga hoopis teistsuguseid ruumi- ja käitumislahendusi kui pakuvad kinnised klassi- ja laboriruumid ning loengusaalid, mis avatakse õppetööks vastavalt tunniplaanis ettenähtud pilule.
Kus ja kuidas toimub aga see iseseisev õppimine? Tudengitelt enama iseseisva töö eeldamine võiks toimuda koos vastava keskkonna loomisega, nii et tekivad avatud ja paindlikult kasutatavad ruumid, mis pakuvad eelkõige koos tegemise võimalusi, võimalusi oma ideid koos arendada, prototüpeerida ja testida ning teha seda iseseisvalt, väljaspool ettenähtud loenguaega. Täna selliseid ruume ülikoolis õieti ei olegi.Täna me õppivat tudengit ülikoolis väga ei kohta. Sest selleks ei ole kohta. Üksikud diivanid koridorisopis on pea kõik, mida me pakume.
Millised need ruumid siis olla võiksid? Avarad, paindlikud ja kergelt erinevateks kasutussituatsioonideks mugandatavad. Elavad keskkonnad, kus pidevalt midagi juhtub, kust tahad läbi põigata. Askeetlikud, et hoida kulud all. IT võimalustega täidetud, maailmaga ühendatud. Orienteeritud koostööle, kõikides selle vormides. Osaliselt ajutiselt hõlmatavad, et tegeleda pikemate projektidega. Kutsuvad, kaasahaaravad ja väljapoole avatud.
Alustuseks äkki igasse instituuti üks avatud ühisala, kus tudeng tohib olla väljaspool tunniaega, kus ta võib töötada või õppida, kus ta kohtub doktorantide ja professoritega. Miks mitte koos köögiga. Anname tudengitele õiguse vastutada, arendada seda, mida nad ülikoolis õpivad, olla ettevõtlikud. Et keskkond looks vaimsuse, kuidas needsamad muutused rohujuuretasandilt vastu saavad areneda.
Hiljuti kevadises linnalähedases metsas jalutades torkasid silma punased täpikesed puudel-põõsastel, millega oli märgistatud parkmetsas puhastusraie käigus eemaldatavad isendid. Tahaksin samamoodi näha ristikesi ülikoolis seintel, mis on plaanis suvevaheajal eemaldada, et sügisel ei oleks koridorid nii pikad ja kitsad, et uutes struktuurides, uute karjäärimudelite all, uutel õppekavadel toimuks elu ja õppimine ka uut moodi. Nii, et see elu hakkaks seal uute mudelite järgi arenema ja neid mudeleid meile endilegi etteaimamatute avarusteni edasi arendama.
